Wednesday, January 4, 2017

Kutsuv kuumus

Aasta on möödunud  sellest kui Feldunost koos saatjaskonnaga hukkus ja üllataval kombel pole päkapikud veel maapealt pühitud, kuigi NENDEL oli nüüd relv ruunimüüri läbistamiseks. Päkapikkudel pole aga olnud aega imestada, kogu vahepealse aja oldi olnud sõjaseisukorras, kõik töötasid väsimatult, tugevdati Durathroni kindlustusi ja otsiti ükskõik milliseid vahendeid olenditega võitlemiseks.

Hiljuti kuuldi ühelt salapäraselt rändurilt, ühelt nendest vähestest kes ikka veel julgesid ringi liikuda maailmas, lugusid ühe iidse leegi kohta, tuli mis väidetavalt oli veel kuumem kui Vägevtuli. See tuli suutis sulatada kõike ning aurustas ükskõik kelle kes seda puudutasid. Kõik see aga oli vana legend, lugu mida kõige vanemate päkapikkude vaarisad neile muinasjutuna jutustasid, mitte keegi ei teadnud kas selline asi oli kunagi päriselt olnud. Kuidas sai olla midagi võimsamat kui vägevtuli? See oli päkapikkude hiilgeajal loodud, ning üks nende tehnoloogia tippsaavutusi. Pole ju võimalik et miski selle ületaks. Siiski, päkapikud olid meeleheitel ja neil polnud muid võimalusi, seega rajati uurimisüksus... Seda uut, või pigem väga vana, tuld hakati nimetama päikesesäraks, millekski mis tooks tagasi suve.

Paar kuud hiljem leiti esimene juhtlõng ja pandi kokku ekspeditsioon et seda uurida.
Ekspedisiooni juhtis kuninglik inspektor Algrim ja täpselt aasta peale eelmise ekspeditsiooni hukkumist jõudis algrimi ekspeditsioon oma sihtkohta.

Tuesday, January 12, 2016

Külmmaa järelkaja

Kuigi Feldunost ja tema saatjaskond seda ei teadnud, oli neil alates päkapikulinnast Durathronist olnud kaasas vaatleja, kes hoidis mõnekilomeetrist vahet alati. Ta oli seal viimase päkapikukuninga käsul, et hoida teda olukorrast informeerituna ja jälgida, et feldunosti grupp aaret endale ei jätaks. Nüüd aga oli tal palju hullemaid uudiseid, ta oli mäetipust kaugnägeriga jälginud kuidas NEMAD murdsid lihtsalt läbi ruunikilbi, Feldunosti missioon oli läbi kukkunud, kuigi nad said legendaarse kirve, löödi selle kandja kiiresti maha ja ebasurnud lahkusid koos sellega. Vaatleja nimega Thonar oli paanikas, kõik oli valesti läinud, pealinn oli ohus. Ta hüppas hobuse selga ja kihutas tuhatnelja Durathroni poole, lootes jõuda enne NEID.

Sunday, September 27, 2015

päkkapikkude saavutused kollidevastases võitluses

Lahingud- kui neid nii saab nimetada, kooljate ja elavate vahel on enamjaolt lõppenud elavate jaoks peaaegu täieliku kaotusega, kuid siiski ajajooksul on leitud mõningaid asju mis suudavad neid kohutavaid olendeid aeglustada.Ühes suurimaist lahingutest, pärast mida nähti ühte vägevat päkapikukuningat veel kaua kollide hulgas kõndimas, avastas üks päkapikumaag et tema rituaalipistoda suutis isegi NEID vigastada, kuigi vigastused paranesid kiiresti. Pärast seda juhtumit kannab igaüks kes seda lubada saab endaga mõnda sellist pistoda kaasas.

Neetud lumi mida miski pealevägevtule ei suuda sulatada on põletavalt külm ja on teada lugusid kuidas olendid loobivad sellega hästirelvastatud päkapikke, halvates neid külmaga ja jättes siis aeglaselt surema, aga üks nurkasurutud päkapikk krabas kord peotäie lund ja viskas sellega ühte olenditest. Päkapikk kaotas oma käe külmale ja suri hiljem ise gangreeni, kuid siiski see halvas peletise, vähemlt mõningaseks ajaks. juba järgnevatelpäevadel asuti uurima materjale mis suudaksid kaitsta päkapikkude käsi ja viimasel ajal on saavutatud mõningast edu.

Aastatepikkuse uuringu tulemusena õnnestus väga kallitest materjalidest valmistada mõnisada ruuni mis kaitsevad ainsat allesjäänud päkapikulinna, ruunid moodustavad kui seina millest siiani ebasurnud läbi tungida pole suutnud.

Jäledad olendid külmast pimedusest

Pärast ühte erakordselt külma talve avastati et lumi, ning jää ei sula enam ja päike ei anna enam soojust. See paistis nagu varem, aga pidevalt valitses läbilõikav külm mis ajapikku sõi ennast läbi ka kõige paksemast kasukast. Selle veidra külmaga võitlemiseks tulid kokku targimad päkapikkude hulgast. Ning pärast pikka tööd said nad Vägevtule, see ainsa asjana suutis seda uut ja veidrat jääd sulatada. Mõnisada aastat elati selles uues jäises maailmas ja Vägevtule abiga suudeti isega ajapikku sellega harjuda, aegamööda surid need kes mäletasid veel aega enne jääd ja igatsesid seda tagasi. Aga elu ei püsinud igavesti rahulik. Ühel päeval, mis oleks olnud talvine pööripäev kui aastaaegadel veel tähtsust oleks olnud, ilmusid veidrad olendid. Esimesed kes neid nägid arvasid et tegu on luuludega kuna ei mõõk ega päkapikukirves neile peale ei hakand, aga pärast nende küüniste oma ihus tundmist ei kahelnud nende reaalsuses enam keegi. Siis hakkasid kaduma minema kütid ja puuraidurid kes metsas olid, ning vaprate päkapikkude südameis tõusis hirm. Varsti märgati mõnda nendest kes olid kaduma jäänud nende olendite ridades, aga nad polnud enam need kes varem, alguses oli neid uusi kolle võimalik mõõgaga aeglustada, kuid ajapikku hakkas tera ka neist ilma kahju tegemata läbi minema ja nad meenutasid järjest vähem oma varasemat välimust. Nad polnud ei kummitused ega ka kooljad vaid midagi vahepealset. NAD polnud ka rumalad vaid hoopis võrdlemisi kavalad strateegid. Nad jälestasid sügavalt kõike elavat. Varsti hakkasid rändkaupmeestelt tulema teateid juba täiesti tühjadest küladest kus leidus ainult üksikuid jäätunud verepritsmeid. Seejärel hakkasid suuremate linnade elanikud ükshaaval kaduma. Kuni lõpuks jäid päkapikkudest järgi ainult riismed . Aga just siis õnnestus luua päkapikkudel paarist väga haruldasest materjalist mõnisada ruuni, mis moodustasid kollide vastu läbimatu müüri. Aga oli juba liiga hilja. Kõikide teiste linnade ja küladega oli ühendus katkenud , võis oletada et nad on viimseni surnud ja polnud võimalust kontakti võtta kuna 9/10 päkapikkudest kes väljusid linna piiridest ei tulnud enam tagasi ja tihti peale olid ellujäänud kah vigased ning poolsurnud. Linnas põletatakse kõik laibad mis kätte saadakse, et vältida kolliks muutumist. Viimasel ajal aga on tulnud mõningaid edusamme mis lubavad päkapikudel olendeid tagasi hoida, niiet tehakse üksikuid retki välja poole linna, lootes ehk leida kusagilt Vägevtule saladus üles või midagi muud mis aitaks võitluses jäiste õuduste vastu. Suremus on siiski väga suur. Ja iga surmaga tuleb olendeid juurde.

Vägevtule ajalugu

Iidsetel aegadel õitses võimas päkapikkude tsivilisatsioon ja kui ühel päeval meie päike oma väe kaotas ja ei suutnud enam jääd sulatada, ei sattunud me paanikasse. Targimad ja võimsamad meie hulgast lõid maagia ja tehnoloogia koostöös Vägevtule-see tuli oli ainus mis suutis nüüd jääd sulatada ja see suutis põleda ilma kütteta. Kõik oli korras, aga mõnisada aastat hiljem tulid NEMAD, sünged olendid külmast pimedusest. Kirved ega mõõgad ei peatanud neid hetkekski, ainus asi mis neid vähegi vaos hoidis oli Vägevtuli mis lõõmas iga päkapikulinna keskmes. Siiski iga kord kui keegi sellest liiga kaugele sattus jäi ta kadunuks ja sedasi jäid linnad järjest tühjemaks kuni enam polnud isegi piisavalt elanikke et tuld kaitsta. Ning siis olendid ründasid ja kustutasid tule. See jätkus kuni lõpuks jäi alles vaid üks tuli kõrges mäetipus ja üksikud päkapikuklannid kes elasid vanades kinnimüüritud kaevanduskäikudes. See viimane Vägevtuli oli kaitstud võimsate maagiliste sümbolitega mis moodustasid NENDE vastu läbistamatu kilbi. Aga kahju oli juba pöördumatu, päkapikumeistrid kes teadsid Vägevtule saladust olid kõik kas juba koletise kätes hukkunud või sajandite jooksul mullaks saanud, keegi ei suutnud enam Vägevtuld teha.